Mulle meeldivad küsitlused, noh! :)

13 Aug

 

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Eelistan pigem kinni.

 

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?

Ei, aga dušimütsi olen küll võtnud.😀

 

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?

Pole kunagi lõiganud ega kasutanud.

 

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?

Iga kell mesilaste!

 

5. Kas Sul on kortsud?

Mõned miimikajooned, kortsudeks neid ei nimetaks. Mul on head geenid – ema ja vanaema näevad ka enda vanusest 20a nooremad välja😛

 

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?

Ma olen enamasti kaamera taga üldse.  Kui keegi minust pilti teeb, siis oleneb täiesti tujust. Mingit pingutatud naeratust pildi nimel tegema ei hakka.

 

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?

Haha, eiii!😀

 

8. Kas Sa oled metsas pissinud?

On ka asi, mida mäletada😀

 

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?

Jaaa, koguaeg!!

 

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Ei, vastik komme mu meelest.
11. Mis suuruses voodi Sul on?
160×200
12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Seda olen sel nädalal jälle palju kuulanud, aga see (ja Queen üleüldse) on mul viimased 10a küll alati playlistis olnud: Queen – Bohemian Rhapsody (Live)
13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Loomulikult! Igaüks võib kanda, mida tahab! Sinine=poiste värv ja roosa=tüdrukute värv on mulle nii vastumeelne, et ma vältisin oma  poistega helesiniseid riideid ja esimesele pojale ostsin kojutoomiseks hoopis tibukollase komplekti!😀
14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
  Ma olen kahe lapse ema – LOOMULIKULT!😀 Kusjuures multikates on täiskasvanutele mõeldud huumorit vaat’ et rohkem kui meelelahutust lastele. Jumalast toredad on ja mõned on nii mõnusalt siirad. Näiteks Wall-E on väga armas. Ja no Minionid on väga-väga naljakad – selliseid tegelasi tahaks endale koju!😀
15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
 Pole harjumust toidu kõrvale juua.
16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Ma ei ole neid tõesõna mitte kunagi isegi mitte proovinud ja kindlasti ei tee seda ka tulevikus…
17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Tatrapuder, värskest lehtsalatist+tillist tehtud salat, värske soolakurk, kikerhernekaste, kõiksugused kaunviljad ja vürtsikad karrid.
18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
 Elu on liiga lühike, et pidevalt sama filmi kedrata.
19. Millal Sa viimati kirjutasid kellelegi kirja paberil?
 4.5a tagasi.
20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?
 Jah, aga ma ei näe mõtet sellega jändamisel kui on olemas inimesed, kes seda minust
palju kiiremini teevad ja õli hiljem (loodetavasti) õigesse kohta viivad.
21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?
  Ei😛
22. Mis on Sinu lemmikvõileib?
  Ma ei söö võileibu pea üldse. Hetkel ehk puhtast nostalgiast kiluvõileib muna ja ohtra peterselli ja tilliga🙂
23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?
   Kindlasti mitte enne keskööd. Vahel tiksun ka kella 4ni. Ööpäevas magan siiski 8h vähemalt täis enamasti.
24. Kas Sa oled laisk?
   Jaa!
25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end kadri- ja mardipäeval riietasid? (originaal Halloweenil)
 Mardipäeval mingiks kaltsakaks ja Kadripäeval ilusaks naiseks. Luuletused, mõistatused ja laulud olid alati peas🙂
26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
 No eesti keelt kindlasti. Kuna elan riigis, kus minu ümber räägitakse igapäevaselt inglise,  korea ja hiina keelt ning filipino, tagalogi ja cebuano dialekti ja suhtlen igapäevaselt väljaspool kodu inglise keeles ning kuulen ja pursin natukene teisi keeli + koolis õppisin vene keelt ja hiljem töötasin venelastega + no soome keelt pursib vist iga pärnakas… Üsna mitut oskan seega natukene + mõnda räägin vabalt.
27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?
Ei.
28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
 10-aastasena viimati vaatasin😀
29. Kas Sa kardad kõrgust? 
Kartsin, aga siis käisin  SIIN ära🙂 Sain hirmust üle.
30. Kas Sa laulad autos?
 Jaa, ma laulan kaubanduskeskuses vms ka kui tuju tuleb. Filipiinidel normaalne, teenindajad ise tõmbavad laulu üles.
31. Kas Sa laulad duši all?
 Ei.
32. Kas Sa tantsid autos?
Vabalt!
33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?
 Autoportree tähendab kunstniku kujutist iseendast. Põhimõtteliselt selfie. Mis hea pärast ma fotograafi juurde selle jaoks peaksin ronima?!😀 Aga viimast selfiet tõesti ei mäleta. Ei ole eriline selfietaja.
34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
 Ei, mulle täitsa meeldivad.🙂
35. Kas jõulud on stressirohked?
Jõulud on juba ammu ära lörtsitud kommertspühad, kus ära hellitatud läänemaailm ostab endale ja teistele kingituseks mõttetut nänni, sööb lademetes ebatervislikku toitu jnejne. Midagi püha ja mõnusat pole minu silmis jõuludes enam ammu. Jõululaulud ainult🙂 Kolmandast maailmast näeb seda möllu veidi teise pilguga.
36. Lemmikkook?
 Napoleoni ehk, aga seda ka vaid üks tükk. Ei ole magusasõber ja peale üht tükikest hakkab süda läikima.
37. Kas Sa usud vaimudesse?
 Kuniks ise pole näinud, võtan igasuguseid jutte kui inimeste head fantaasiat.
38. Kas Sul on olnud kunagi deja- vu tunnet?
Jah, see on ka selgeks tehtud ammu, miks see inimestel esineb ning selles pole midagi müstilist.🙂
39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
 Ei, kuigi korraliku B12 peaks endale hankima.
40. Prisma, Selver või Rimi?
 Eestis elades käisime peaaegu alati Rimis, kuna seal oli värske kraami valik (mis moodustas 80% meie toidukorvist) kõige parem.
 Tallinnas elades meeldis väga ka Prisma – seal on taimetoitlastele väga palju head kraami, mida mujal pole eriti saada.
Selver sümpatiseerib kõige vähem ja Maxxxima on täiesti absurdne pood.
41. Nike või Adidas?
  Ei saaks rohkem ükskõik olla!😀
42. Cheetos või Lays?
 Lay’sil oli kunagi mingi ökosari ja seal olid mädarõika maitsega krõpsud. Vot need! Neid muidugi enam ammu pole…
43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Metspähklid!
44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
 Koolis käisin rahvatantsus mõnda aega ja WAF-kooris olles olid samuti tantsutrennid kohustuslikud.
45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
 Jaa!🙂
46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
 Ma olen kaks last niimoodi ära sünnitanud et kui laps kõhule pandi, ei tulnud mingit pisarat. Õnnelik olin muidugi. Teise poja sünni juures hakkas sünnitoetaja suurest õnnest kohe nutma hoopis😀 Mul vahel mingi reklaami peale tuleb pisar silmanurka (absurd!), aga ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. See võis olla ca 5a tagasi kui sain teada ühe mulle armsa inimese raskest haigusest. Siis nutsin ikka päevi. Loomulikult mitte õnnest!
47. Kuum või külm tee?
 Kuum, aga mitte keev. Ca 50-60c on OK.
48. Tee või kohv?
 Olenevalt tujust.
49. Mis on Sinu lemmikvärv?
 Kollane, punane, oranž, valge
50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
  Loomulikult! Hiljuti just testisime oma basseinis. Reigo võttis stopperiga aega ja hoidsin 2min niimoodi vee all hinge kinni.
51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
  Jah.
52. Oled kunagi mingi võistluse võitnud?
 Mõned lauluvõistlused, gümnastikavõistlused, emakeele olümpiaadi (maakondliku)
53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
 Mustad! Võiksin neid purkide kaupa nahka panna ja mõlemad pojad on samasugused!😀
54. Kas Sa vingud niikaua,  kuni saad oma tahtmise?
 Olenevalt olukorrast. Üldiselt on vingumine kõige lollim viis millegi saavutamiseks.😉
55. Kas Sa oled kannatlik?
Pigem mitte🙂

Teistest blogidest ;)

5 Jul

Marimell ja Mallu alustasid teemat, kus üks blogija avaldab oma arvamust teiste blogijate kohta. See teema kõnetas mind ja leidsin et ongi hea võimalus oma blogisse üle pika aja midagi kirja panna.

Loen igapäevaselt 3-4 blogi, aga kui aega rohkem on, siis neid mida küll igapäevaselt ei jälgi aga hiljem järele loen, on ca 10. Vahel satun kellegi blogrolli kaudu või kellegi soovituse kaudu ka mõne täiesti uue blogi otsa, millest varem kuulnudki pole. Täna näiteks kirjutasid nii Mallu kui Mari-Leen ühest blogist, millest mul aimugi polnud.😀

Aga nüüd blogide juurde.

1.) Marimell – Ei käi igapäevaselt lugemas, loen ca kord nädalas. Mulle meeldib nende otsekohesus ja see, et neile näiliselt ei lähe absoluutselt korda, mida neist arvatakse. Tegusad noored inimesed! Samas näiteks selle veganluse postituse juures hoidsin küll viimati kahe käega peast kinni, et kas inimese ainus info pärineb Delfi kommentaaridest?! Konkreetselt vihastasin, et sellist jama avalikus blogis kirjutati ja veel rohkem vihastasin, et nii palju lolle lugejaid oli, kes takka kiitsid.😀 Selliseid (minu silmis) absurdseid pärle neil ikka aeg-ajalt tuleb. Samas mulle meeldib, et nad näitavad eeskuju, kuidas noorte inimeste elu ei pea lapsega seisma jääma. Kõik on tehtav – reisid, töö, kodukohvikud, ürituste korraldamine jnejne.

2.) Mallu – Tema postitusi loen igapäevaselt. Temas tunnen ära iseenda. Olen samasugune impulsiivne mõrd, kes abivajajale annaks kõik ära kui saaks. Selline, kes ütleb enne kui mõtleb ja pärast võib-olla kahetseb, aga ei tunnista. Ja kui tunnistab, siis ka väga sosinal või siis kui purjus on, hihi🙂 Päriselus on Mallu ka täpselt samasugune, nagu blogis. Enne kohtumist arvasin, et äkki on tegelikult hall hiireke, aga ooo ei!
Vahel küll häirib, et kui keegi blogis natukenegi kriitilise kommentaari paneb, siis Mallu nähvab vastu. Ma ei vastaks lihtsalt. Või siis äkki üritaks kommentaari kähku-kähku ära kustutada, et poleks enam millelegi vastata.😛

3.) Liivi – Loen igapäevaselt. Tean teda ajast kui minu esimene ja tema teine laps emade kõhus küpsesid. Tol ajal polnud kellelgi aimu, et neiu selline sulesepp on. Mina pidasin siis blogi ja tema luges ja kommenteeris seal. Nüüd on nii, et mina eriti aktiivselt oma blogi kirjutanud pole, aga käin tema blogi kommenteerimas!😀 Mulle meeldib tema siiras huumor, meeldiv isiksus ja see et ta räägib kõigest nii nagu on. Arvan, et tema parimad ajad on veel ees!😉

 

4.) Printsess – Lugesin kunagi igapäevaselt, aga viimase 1.5-2a jooksul olen vaid mõned korrad lugemas käinud. Oli kunagi huvitav blogi, aga juba ammu pole see, mis varem. Kogu võlu kadus tegelikult siis kui tuli välja Printsessi tegelik isik. Kui enne seda oli jäetud mulje, justkui oleks Printsess mingi Femme Fatale, siis reaalses elus oli pilt hoopis teine. Kui ka varem olid postitused ülipikad, kohati seosetud ja lohisevad, siis viimasel paaril aastal on olukord mu meelest ainult hullemaks läinud. Ühes postituses räägitakse 10st erinevast asjast terve eepos kokku😀

 

5.) Kasemetsa Talu Blogi – Loen igapäevaselt. Kristhel on kunagine kooliõde ja tema taluelu on äärmiselt armas lugeda. Vahepeal läheb liiga roosamannaks asi ära (a’la kõik on niiiii imeline jne) ja see tundub võlts. Üldse tundub, et seal blogis ei kajastata maaelu negatiivseid aspekte, vaid maalitakse veidi parem pilt asjast kui tegelikult on. Aga keegi polegi öelnud, et oma elu halbu külgi peab teiste silme alla tooma. Las siis olla positiivne blogi.🙂

 

6.) Madiken – Loen ca korra nädalas. Üks hea näide blogist ja blogijast, kus räägitakse avameelselt nii heast kui halvast, jäädes seejuures viisakaks. Paraku paneb ta oma blogi nüüd kohe (loodetavasti ajutiselt) kinni.

 

7.) Tikker – Loen ca korra nädalas. Käin seal suuresti tänu põhjalikule blogrollile, kuna tema teemadega ma väga tihti ei haaku. Isiksusena on ta mu meelest väga äge ja meie maailmavaated kattuvad paljuski.

 

8.) Manjana – Loen ca korra nädalas. Käin harva, aga loen kõik postitused minnes läbi. Meeldib, et ta on otsekohene ja erineb massist st et ka teemad, millest ta kirjutab, on hoopis teist liiki. Põhjus, miks ma aga üha uuesti ja uuesti tagasi lähen, on tema peen huumor!😉

 

9.) Diip – Loen siis kui juhtub. Ma ei saa sellest naisest aru, seetõttu tõmbab lugema. Vahel on ka pealkirjad põnevad…🙂

 

 

Hetkel mul kedagi rohkem meelde ei tule. Võib-olla hiljem tuleb välja, et unustasin kellegi, aga küllap ma siis lisan ta siia listi. Ruumi jagub!🙂

Väike teade :)

26 Apr

Hei-hei, armsad lugejad, kes te veel viitsite siin hoolimata minu laiskusest piilumas käia. Olen lausa nii laisk olnud, et pole siin meie FB-lehest veel rääkinudki. Nimelt avatud see mingi aeg sai ja olen sinna veidi tihemini kirjutanud kui siia. Oma isiklikku FB-lehte hoian edaspidi vähem avalikuna – kõik, mis nö “avalik info” on, läheb blogi FB-lehele.🙂

Lehe leiab  SIIT :)

Elame sisse

4 Apr

Oleme siin nüüd peaaegu kuu aega olnud ja rohkem sisse elanud. Blogi uuendama pole kahjuks jõudnud. Ei saa ma end välja vabandada ajapuudusega, kuna aega on mul siin vaat et ülearugi vahel.🙂 Lihtsalt ei ole olnud seda tunnet, et tahaks kirjutada ja ma ei ole seda tüüpi blogija, kes niisama tühja koha täiteks mingit mulli viitsiks pastakast välja imeda, et rohkem klikke koguda. On olnud aegu, kus kirjutan peaaegu iga päev, sest lihtsalt on vaja endast kõik need emotsioonid välja kirjutada. Aga stabiilselt endale ülesandeks mingit tempot hoida ei tee.

Hetkel on nii nagu on ja olen üldse mõelnud FB-lehe peale – seal saab väikeseid päevasündmusi ja pilte ka jagada ilma pika postituseta. Blogisse ma mingeid lõigukesi ei tahaks. Eks näis…🙂

Meie sisse elamine siia on sel korral hoopis teistsugune kui oli eelmisel korral. Eelmisel korral oli kõik uus, eksootiline ja vaheldusid täielik ahvivaimustus ja šokk sellest, kuidas elatakse ja käitutakse. Nüüd on selles osas vaid äratundmisrõõm.🙂

Piirkond on küll võõras ja hoopis teistsugune kui eelmine. Ei oskagi öelda, kumb rohkem meeldis. Looduse poole pealt vahet pole – seal oli väga ilus ja siin on ka. Mis aga siin Boholil kohutavalt tüütu on, on need turistidehordid! Mina, valge inimene, võiksin ju suu kinni hoida selle koha pealt (aga ma ei hoia peaaegu kunagi suud kinni kui mulle miski ei meeldi ja kus ma veel võin siis oma arvamust avaldada kui mitte oma blogis😀 ) aga tänu sellele, et neid siin nii palju on, on kogu ehedus siit kadunud. Mingeid õigeid Filipiine siin küll ei näe. Või noh –  millised need ÕIGED Filipiinid on?😀 Põhja-Samaris oli siinsega võrreldes nagu öö ja päev. Seal oli üliharva turiste näha, loodus oli rikkumata, ei olnud iga jumala nurga peal mingi kuurort ja kõik oli mõnusalt ehe.
Samas oli seal tänu sellele ka infrastruktuur nõrgem ning poodides nt oli väga piiratud kaubavalik. Siin on see osa kõik palju parem.

Meie kohanemine aga piirdubki sisuliselt sellega, et õpime piirkonda tundma. Kust saab mida, kus keegi elab, kes siin üldse on jne. Samuti kohalik poliitika jne. No siin ju kohe valimised tulemas ja mul omad lemmikud juba olemas. Välja ma kahjuks öelda ei tohi avalikult, kuna välismaalased, kes kuidagi valimistesse oma nina topivad, võivad jamasse sattuda. Kes teab, mis kõik kellegi arvates sinna hulka kuulub, eks ole. Siin riigis ei toimi asjad päris sama loogika alusel, mis meil…

Näiteks supermarketis läksin majoneesi võtma ja seal vahes seisab kaks kutti, kes järgnevad mulle ja väidavad, et ma ei tohi seda majoneesi korvi panna ja edasi poodelda, vaid pean selle eest vahepeal eraldi kassas tasuma!😀 See oli teine kord kui mu poole sellise jutuga pöörduti ja esimesel korral arvasin, et keegi teeb mingit lolli nalja.😀 Ignoreerisin seda inimest, kes seal mind keelitas. Uurisin hiljem järele ja selgus, et tõepoolest – poe juhatus ongi sellise reegli teinud. Kardavad, et varastatakse muidu. Nii väärt kraam see majonees vist!😀 Kui need kaks kutti tulid, siis ma rääkisin neile eesti keeles vastu ja teesklesin, et ei oska inglise keelt. Oli ikka täieliku totu tunne küll, aga mõjus.😀
See oli üks esimesi näiteid, mis pähe tuli. Selliseid asju võib siin silmad lahti hoides iga päev kohata. More Fun in The Philippines!😀

 

Nagu ma varemgi ütlesin, siis aega on mul siin päris palju käes. Täiskohaga lapsehoidjat meil küll pole, kuna me ei tunne hetkel sellest puudust. Leidsime endale sellise lapsehoidja, kes kutsumise peale õhtuti käia saab paaril korral nädalas. No selle jaoks, et me saaksime Reigoga ka Alona ööelu nautida või kasvõi rahulikult kahekesti väljas söömas käia. Eestis olid meil toredad vanaemad, kasuvanaisad ja tädid-onud, kes lapsi (peaaegu) alati rõõmuga hoidsid sellistel puhkudel (😉 ), aga siin pole mingit sellist tugivõrgustikku ning peab palgalist tööjõudu kasutama.
Ega mul midagi selle vastu ka pole, kuna see on selline win-win olukord, kus võidame meie ja võidab meie heaks töötav inimene. Kui tavaline päevapalk siin ongi selline 250peesot (4.75eur) siis meil saab hoidja lisa teenida palgale paar korda nädalas ja teenida sama raha kolme tunniga. Töö ei murra ka kuskilt otsast konti. Lihtne raha.🙂

Ühe korra on lapsehoidja meil ka tööl juba käinud ja lastega 3h kodus olnud. Kui tagasi tulime, selgus, et Aksel oli temaga inglise keeles mitu korda rääkinud. Hästi hoitud saladus poisil. Meiega keeldub sihikindlalt rääkimast! Samas naabritüdrukuga mängivad kenasti ja mulle tundub küll, et ta saab aru. Osasid sõnasid tean kindlasti, et ta teab, aga ei ütle meile. Eks midagi peab tal meeles olema ka, kuna eelmine kord kutt ju rääkis inglise keeles. Kõik ei saa lihtsalt täiesti ära kaduda…
Hugo oli ka rahul vist lapsehoidjaga, aga magama ei osanud lapsehoidja teda panna ja seetõttu oli Hugo veel üleval kui me 22 paiku tulime. Aksel juba küsis, et millal tädi uuesti tuleb. Nad olevat nii kenasti hakkama saanud!😀

Eks näis, ju siis mingi aeg peab jälle minema kusagile välja…

Oleme siin Alonas ja lähiümbruses tegelikult üsna palju ringi käinud juba. Enamasti koos lastega, seega ööelu me suurt avastanud pole. Kohvikuid ja restorane oleme aga hulgim külastanud. Mitte et ma laisk oleks ja kodus süüa ei viitsiks teha – viitsin küll ja suure huviga teen ja katsetan ning olen tegelikult üsna hea kokk isegi🙂  Käime palju väljas söömas lihtsalt vahelduse tõttu. Et saaks kodust rohkem välja, saaks põnevaid toite maitsta, tutvuks inimestega jne. Poole ajast umbes kokkan kodus ja poole ajast sööme väljas. Võib-olla isegi 60-40 esimese kasuks.

Tagbilaranis ehk siis Boholi nö pealinnas käime ka ikka aeg-ajalt, kuna seal on lähimad (ja mu teada saare ainsad) suured poed. Meil on siia nii palju asju vaja olnud, et on päris mitu korda vaja olnud käia ja päev otsa ostelda. Aga vähemalt on valikut. Nt korralikke keraamilisi nõusid on! Või no see kvaliteet on nii ja naa, aga vähemalt ei ole plastik!😀 Nad siin jubedalt armastavad seda plastikut…

Korralikke voodipesusid on raske leida. Enamik on mingist vastikust sünteetikast. Õnneks vanaema õmbles kaasa suure varu täispuuvillaseid padjapüüre. Kangad on sama vanad kui ma ise🙂 Mõnusad! Aga tekikott ja lina on ikka sünteetikast…

 

Rannas oleme ka ainult mõnel korral käinud. See Alona beach on rannana täiesti mõttetu mu arvates. See on ju sadam, mitte rand! Pimedas on seal äge – kõik need restoranid jne. Aga rannana küll mitte. Alonast välja sõita, siis hakkab häid randu järjest tulema. Nendes oleme käinud ja täitsa mõnus on. Liiv on niiiiii peenikene ja pehme, et proovi seda pärast laste juustest või käterätiku küljest ära saada!🙂 Nagu Pärnu ranna liiv jahvatatult😛

AkselHugoKiiguvad

Enamasti näevad meie argipäevad välja nii, et 7-11 on niisama uimerdamine ja hommikused väikesed toimetused, sest BOSS magab😉 Kui on turupäev või linnapäev, siis peale bossi ( Aksli ) ärkamist söödame temal ka kõhu täis ja hakkame minema. Turul käin enamasti ainult mina koos Aksliga ja see on Akslile püha kohustus, kuna tema ise ütleb et ta on tomatisõltlane ja ta peab ise endale kõige punasemad tomatid valima. Või noh üldse punased siis kui leiab, kuna nad siin armastavad rohelisi. Miks nad neile tomatitele üldse halastavad, ongi ilmselt siin elavate välismaalaste teene.🙂 Nii et turule tuleb Aksel rõõmuga kaasa.

Siis on meil Aksliga veel “trennipäevad”. Täna just oli üks selline. Trennipäevadel on meil oma tegevuskava ja marsruut küll paigas enam-vähem, kuid ikka tuleb ette ootamatusi. Meie “trennid” on päris pikad – ca 3-4h. Üritame neid sättida Hugo uneaja kanti. Lähme kõigepealt kuhugile kohvikusse ja sööme-joome kõhud täis ja räägime juttu. Seejärel kõnnime lihapoodi, mis on asulast väljas. Ca 2km kõndi sinna.  Lihapoest ostame 0.5kg sea siseelundeid ja siis kõnnime umbes 500m tagasi ja seal on üks koer, kellele me regulaarselt sööki viime. Teisel pool teel oli tegelikult ka kassipoeg, kes kräunus ilma hääleta, aga kui olin leidnud talle ja ta vennale inimese kes oli nõus nad adopteerima ning läksin täna küsima, selgus, et nad olid “ära visatud”. Nii mulle öeldigi. Lisaküsimuse peale selgus, et nad ei ole enam elus. Vaatasin neid noori seal, ühel väike beebi süles ja tundsin viha. Nutukramp oli kurgus ja Aksel pisikese lihakotikesega käekõrval. Just Aksel oli ju see, kellele see kiisu ligi tuli ja pai hakkas nuruma. Aga ma ei öelnud midagi muud kui et “OK, kahju, aitäh ja head aega!”. Viisakalt, naeratades. Akslile ütlesin, et kiisusid ei ole enam seal.

IMG_3561

Teisel pool teed see koer tundus täna ka eemalt vaadates mitte just elusana. On ta igatepidi räsitud ka muidu olnud, aga täna oli eriti kehvas seisus. Ei jõudnud esialgu isegi püsti tõusta, et liha haarata enda lähedalt. Pidin selle talle nina alla toppima, siis kuidagi sai paar tükki kätte.
Istusin koera juurde tänavale maha koos Aksliga, tegin pilti temast ja saatsin sõnumiga varjupaiga juhatajale. Uurisin, mida teha annaks. Hetkel ruumi uute koerte jaoks pole, kuna neid ei toeta valitsus, aga koer on haige ja vajab antibiotsikuuri. Ma jätkan toitmist, OK, aga see ei paranda probleemi. Probleemiks on omanik, kes minu ja lapse silme all täna koera jalaga lõi! Omanik, kes peab paljuks oma koerale juuagi anda… See mees võtab endale järgmise koera, kuna see koer sellise piinamise juures kaua ei kesta ja piinab teda samamoodi. Õpetab (või on õpetanud) oma lastele, et selline käitumine on OK. Koer, keda me toidame, ei ole vana, aga ta on peaaegu pime (hetkel on ka silmad täiesti mädased ja kes teab kaua see kestnud on), ei kuule hästi, saba on kadunud, kui ta maas lamab, on maa konkreetselt tema alt parasiite täis. Ma isegi ei tea, mis parasiidid need kõik on – nägin liiga mitut erinevat liiki neid. Ühesõnaga selline inimene oleks vangis Eestis loomapiinamise eest!

Olen siin näinud ka hullemaid koeri. Selliseid, kellel polegi enam karvu ning lisaks sellele on sada muud häda kaelas. Näevad välja nagu mingid muud loomad. Ei ütlekski esimesel vaatamisel, et koer.

Suudan väga paljusid asju, mida nad teisiti teevad, aksepteerida. Aga sellist ükskõiksust ning piinamist loomade suhtes ei suuda küll mitte iialgi tolereerida!

IMG_3565

Kaitstud: Hinge pealt ära + update.

15 Mar

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Uues kodus kohal!

12 Mar

Peale 24h lendamisi, 2 ööd hotellis, 2h praamisõitu ja 0,5h loksumist vanas minibussis jõudsime eile pärastlõunal meie uude koju kohale. Paganama hea tunne oli!🙂 Uus maja vastas sellele, mida piltidelt näinud olime. Pisikene ta ju on, eriti suur kontrast on võrreldes eelmise koduga. Samas – teine riik, teised kombed. Siin elavadki perekonnad palju väiksemates ruumides ning selline laiutamine, nagu meil Eestis oli, oleks mõeldamatu. Väga palju ruutmeetreid pole ka vaja, kuna suurema osa ajast veedad sellise kliimaga nagunii õues.🙂 Terrass on aastaringselt täieõiguslik elutoa osa, Eestis käisime me seal kokku ehk 5x üldse aastas vms.😀

Majaomanik, kes on ühtlasi ka naaber, on ameeriklane. Tal on kohalik naine ja 5-aastane tütar. Ootavad teist laps, kes peaks sündima juunis.🙂 Täna lähemegi linna koos ja nemad lähevad ultrahelisse, et teada saada sugu.
Üks maja on hoovis veel, seal elab üks UK-st pärit mees, kel ka kohalik naine ja 3-aastane laps. Vist oli poeg. Majaomanik on 40dates, teine naaber on praegu kodumaal käimas ja teda pole veel näinud.

Hetkel on muljed positiivsed, aga ma ette hõisata ei julge enam viimase Eesti kogemuse põhjal…

Räägin reisist ka. Esimene lend oli lihtne. See oli Helsinki-Milano ja kestis ca 4h. Lapsed pidasid kenasti vastu. Oli uus ja põnev. Paistis, et Aksel ei mäleta eelnevatest lendamistest mitte midagi ja lendaski nagu esimest korda. Piloot maandus väga järsult. Ka mul, kes ma olen elus väga-väga palju lennanud, on elus vaid korra nii räige maandumine tulnud üle elada. Hugo karjus lohutamatult, ei aidanud rind, ei aidanud pudel, ei aidanud kõrvade masseerimine. Lihtsalt röökis. Mul endal lõi ka kõrvad nii lukku, et haigutamised ja neelamised enam ei aidanud. Siis lõi juba sellise rõhu alla ja valu sisse, et valust läks süda pahaks. Kõrvad valutasid, pea valutas. Mida Hugokene tundis, ei kujuta ette! Akslil ja Reigol tundus nagu kergem olevat.
Milano lennujaam oli kohutav, nagu eelmisel korralgi. Räpane, renoveerimata. Aknad olid kohati nii mustad, et ei näinud läbigi, WC-s ei tahtnud midagi puudutadagi. Ema-lapse tuba, kus peaks saama mugavalt imetada, vett keeta piimasegu jaoks ja mähkmeid vahetada ning last pesta, oli alla igasugust arvestust. See oli mingi nurgatagune koridori lõpus, millel ust ees ei olnud. Istumiseks oli tavaline puidust tool. Mähkimisaluse peale käis kaks vakstust pehmendust, millest üks oli sel hetkel kellegi jalgade all olnud maas vist ja maast ma selle ka leidsin. Teine oli mingi lapse kakaga koos. Kraanikauss, kus pidanuks saama lapse peput pesta, oli nii lühikese segistiga, et seal sai vaid käsi pesta ja veekeetjat seal üldse ei olnud. Kõige toredam, et koristaja käis vahepeal seal ja kogu selle jama sees tühjendas vaid prügikasti, nunnutas natukene Hugot ja läinud ta oligi!😀
Mis Milano lennujaamas suurepärases korras oli, olid loomulikult poed! Need läikisid puhtusest ja glamuurist kaugele!😀
Edaspidi üritame seda lennujaama vältida.

Milano-Hong Kong lend oli pikem ja kestis ca 12h. Seal suuri sekeldusi õnneks ei olnud. Aksel pidas terve lennu kenasti vastu. Paar tundi magasime mõlemad. Hugo magas reigo kõrval ühel teisel istmel. Meile öeldi, et mõned read meist tagapool on terve istmerida vaba ja võime neid kasutada. Arvasin, et Reigo kasutab ka seda aega magamiseks, aga ta vaatas hoopis 2 filmi ära selle ajaga😀
Paar korda muutus Hugo kärsituks ja hakkas nutma ning lennukisse ette tellitud beebieine talle üldse ei maitsenud. Õnneks olid mul kaasa varutud tuubitoidud ning need ökopoodides müüdavad puuviljabatoonid. Samuti sõi ta ampsukesi meie toitudest ja sai korduvalt rinda.  Mõned korrad olime tema rahustamiseks sunnitud mööda lennukit ringi jalutama, et tal nii igav ei oleks. Raamatud ja mänguasjad teda suurt ei huvitanud. Mõni tore lehvitav kaasreisija oli palju vahvam.🙂

Hong Kongis oli lendude vahel ainult paar tundi, need saime kenasti turvakontrolli järjekorras oodates sisustatud ning siis jätkus lend Filipiinide suunas. See lend oli 2h pikk ja Hugo magas selle mu rinna otsas maha, Aksel vajus selle lennu ajal lõpuks samuti ära ning kui kohale jõudsime ja ta üles ajasime, oli ta nii jonnakas, et hea et riiki sisse lasti!😀

Hotellis oli jälle mingi uus energia sees korraks, aga ühel hetkel ma tundsin konkreetselt püsti seistes, kuidas pilt keerleb silme eest ja peab kusagilt kinni kohe haarama, et kokku ei kukuks. Me ju tegelikult olime mitu ööpäeva magamata, siis ühe öö korralikult maganud ja jälle magamata. Kogu pagas (kokku üle 100kg + lapsed) kanda, lennukis teine rõhk, nüüd ajavahe, stress jne. Läksime ikkagi magama ära ja nüüd tänaseks VIST oleme teise ajavööndiga enam-vähem kohanenud st et päev ja öö on paigas.🙂

 

 

 

Reis on alanud!

8 Mar

Hei-hei, armsad lugejad!🙂

Kell on veidi peale 4 hommikul ja hetkel oleme omadega otsapidi Helsinki lennujaama Hiltonis. Meie jaoks armsaks ja koduseks saanud hotell juba vanadest aegadest,  seetõttu ei kahelnud ka kui oli vaja Helsinkis mingi hotell valida öö Helsinkis veetmiseks.
Tulime eile keskpäevase laevaga Helsinkisse, õhtustasime veel mu venna perega siin ja läksime vara magama, kuna me Reigoga polnud kaks ööpäeva ja natukene isegi peale praktiliselt maganudki. Paar tundi igal ööl tukkunud vaid. Oli vaja pakkida ja korterist asju kokku panna. Selle korteriga oli üldse igavene jama lõpuks ja võimalik, et see kestab veel pikalt. Teadsin varem, et inimesed võivad olla valelikud ja silmakirjalikud, aga et kui suurel määral ja kui nahaalselt – sellel pole vist piire… Aga see ei ole selle postituse teema. Igatahes palus mu ema minult nuttes telefoni teel, et kui me järgmine kord Eestisse tuleksime, et me ei võtaks endale üürikorterit enam mitte kunagi… Meie lahkudes ei olnud mingit skandaali ette näha, meiega käituti korrektselt ja viisakalt. Kogu alanduse sai kaela mu ema, kes tahtis korterist meie asju ära viia. Sh asju, mida ta ise oli meile kinkinud ja mille ma olin palunud tal ära viia omaniku silme all vaevalt tund aega tagasi!😀
See selleks praegu, mul on lihtsalt oma ema ees häbi, et ma ta sellisesse olukorda panin ja ei saa sellest siiamaani päris hästi aru, kuidas inimesed 2a nii meeldivat inimest oskavad teeselda ja siis järsku 10min totaalselt “ära keeravad”.😀

Igatahes, tagasi reisi juurde. Peale õhtusööki venna ja tema perega läksime magama ca 21 paiku ja uni oli magus! Teised magavad siiani, aga mina olen juba õiges ajavööndis tahtmatult ja no väga ei kurda küll!😀 Jääb jet lag ära ehk. Eelmine kord oli mu meelest sama teema. Mehed magasid hotellis end välja, mina käisin poodide vahet samal ajal. Magasime vahetustega paar päeva.😛

Täna hommikul läheb lend. Kutid peaksid ärkama ca poole tunni pärast.
Siis hommikusöök ja seejärel algab suur seiklus – kahe lapsega reis. Üks neist on sealjuures väga nõudlik ja väga valju häälega kui talle miski ei meeldi. Ja väga raske!😀

Reigo muudkui virises pakkimise ajal, et seda-ja-seda-ja-seda EI OLE kaasa vaja. Mina ütlesin, et ON KÜLL ja ostsin ökopoodidest endale kogu aastavaru näohoolduseks vajamineva ka veel kaasa – mõned näoõlid, lilleveed ja seebikivita niisutavad seebid + tellisime iHerbist normaalsed päikesekaitsevahendid kohanemisperioodiks ja ostsime kaks suurt pakki korralikku aloegeeli jne. Muidugi meesterahvas ei saa aru, miks neid vaja läheb!😀 Mina ka paar aastat tagasi poleks saanud. Siis aga ütlesid mu 16-aastased õed mulle, et ma ei kuulu enam noorterubriiki ja ma hakkasin oma näolt kortse otsima. No veel ei leidnud, aga damn, kavatsen teha nii, et lähiajal ei leiaks ka!😀 Nii et näo igapäevane niisutamine korralike õlidega (vaarikaseemne, kibuvitsaseemne, rohelise tee jne) tõusis päevakorda! Noorterubriigis ei ole, aga vanade rubriigis ka veel olla ei taha. Kui mu näol kortsud oleksid, siis oleksin nende silmis raudselt vanade rubriigis ja saaksin mingi botox-süstide kinkekaardi sünnipäevaks vist!😛 Ma eelistan ennetada!

Raamatud jätsin sel korral koju, see on Reigo jaoks töövõit!

Loomulikult on eraldi suur kilekott suure normaalse padja ja fliisteki jaoks lennukisse. Minu kiiks, mille üle Reigo isegi ei vaidle enam.😛 Lastega läheb see kergemini läbi ka. Kui õiendama hakkavad kusagil, näpistad last tagumikust ja ütled, et laps karjub terve lennureisi kui ta “oma” tekki ja patja ei saa. Samas kotis on loomulikult kulunud moega kaisukaru ka, millega laps tegelikult ka magab. Tekikest pole varem keegi kasutanud, lihtsalt läbi pestud ja ergonoomilise padja ostsime just Jyskist ja sellel on vanaema tehtud, aga kulunud padjapüür ümber😀 Kuna imik istub lennureisi ajal vanema süles, siis tegelikult on need tõesti tema huvides ka. Padjast jätkub mõlemale või saan padja enda sülle panna talle nö madratsiks. Multifunktsionaalne. Kohapeal kasutame neid loomulikult edasi. Kaisukaru jätsin meelega pesemata, et oleks midagi, millel oleks kodune lõhn.🙂

Beebitoitu on päris palju, samuti minu ravimeid. Kaasa otsustasime võtta ka oma Huromi mahlapressi, kuna kohapeal müüakse seda palju kallimalt. Vanaema õmbles meile hoole ja armastusega terve hunniku padjapüüre – need võtsime ka kaasa🙂 Mõned riided ka, aga need on rohkem vooderduseks. Kaamerate varustused on käsipagasis…

Kuna ma reisi ajal ilmselt väga tihti siia blogi täiendama ei satu, siis  minge otsige mind FB-s üles. Seal ilmuvad jooksvalt uuendused meie reisi kohta. Vahel isegi koos piltidega. Kes tahab mind “keskealise rubriigis” näha, siis viimane pilt, kus koos venna ja vennanaisega olen, on küll selline. 2.5 ööpäeva ja ca 5h und ning õed ilmselt saavad kodus kõhutäie naerda küll!😛 Kauni vennanaise kõrval on kontrast eriti märgatav!😀
Aga noh, palju sellest keskeastki puudu on, juba 27 ju…🙂

 

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 69 other followers