Täna oli jälle üks neist imelistest päevadest kui kõik, mida ma tegin, oli ilus, vahva ja pani naeratama. Ja mõtlema, et damn, kuidas mul vedanud on! 
Hommikul ärkasin plaaniga pildistama minna. Kuna viimasel ajal läheb siin nii varakult valgeks, et kaua magada on võimatu, ärkasin 9.30. See tähendas 2-3h vaba aega ilma lapseta, kuna Aksel ärkab alles 12 paiku. Värvisin juukseid, tegin korraliku hommikusöögi ja panin pesu pesema. Terrassi peal vaatasin, et WOW – niiiii soe ilm! Päike oli nii kuum, et patt oleks olnud laps tuppa jätta ja lapsega mulle pildistamas käia ei meeldi. Ootasin, et Aksel ärkaks, andsin talle süüa, panin endale bikiinid selga ja läksime terrassile. Pudeli Lambruscot võtsin ka kaasa. Fotoka ja läppari ka. 
Terrassil tegin natukene pilte, päevitasin (st nautisin kuuma päikest, kuna 45 faktoriga kreem erilist jumet peale ei lase ja sellest jumest ma väga ei hooligi 
), rääkisin paar tundi Liisuga Skypes ja kuna Aksel jäi väga uniseks, siis tulime tuppa ja Reigo pani ta magama.
Ma läksin linna peale. Istusin paar tundi lemmikuks saanud kohvikus “mandariinipargis” (see on selline park, kus on hästi palju mandariinipuid ), jõin seal 3 cappucinot ja rääkisin 2h ja 1min vanaemaga Skypes juttu.
Koju tulles taipasin taaskord KUI väga ma Cannes’i armastan ja KUI koduseks see linn saanud on. Nii kurb on siit ära minna. Siin on nii ilus ja inimesed on nii sõbralikud. Laulavad tänaval, naeratavad, teretavad. Ma ise ka laulan igal pool juba ja naeratan koguaeg. Nii lahe!
Panen mõned pildid ka, mis täna terrassil tegin.
Noh, aga rahulolu on ka tähtis. Miks siis ära minna….
Sest siia saab alati tagasi tulla ja niiii palju ilusat ja põnevat on meid ees ootamas. Maailm ootab avastamist ja millal siis veel kui mitte nüüd? Kui laps kooli läheb, peab ju paikseks jääma (ja miks mitte Rivierale
) Rahulolus me järeleandmisi ei tee, aga iga hea asja juures on midagi kurba ka. 