Pere ja Kodu

Kuna Leevi parasjagu internetist eemal on natukene, siis mainin ise siia ka infokillukese ära, et 2013 Mai kuu numbri Pere ja Kodus on meie perest üks väikene jutukene sees! Minge kaema.

Hambaravi Filipiinidel

Jõulude paiku hakkas mul ühe hamba juures ige haiget tegema kui sinna toiduosakesi sattus. Veidi aja pärast sama teema juba teise hamba juurest. Ma polnud pea 3a valuvaigistit tarbinud, siis aga ostsin ja võtsin sisse ka. Mingil hetkel kadus valu ära ja polnud ka valuvaigisteid vaja. Märtsis tuli tagasi. Kuna kahtlustasin paradontiiti, googeldas Reigo veidi ja leidis selle jaoks sobivad antibiootikumid. Ostis välja ka (ilma retseptita loomulikult). Antibiootikume olen ma elus üldse ehk korra-paar tarbinud ja need korrad jäävad väga kaugele minevikku… Siis aga võtsin 10-päevase kuuri ära ning kõik taandus mõneks nädalaks. Seejärel tuli loomulikult tagasi.

Polnud midagi teha, pidin julguse kokku võtma ja endale hambaarsti leidma. Eestis polnud mul hambaarstiga mingit probleemi. Ei kartnud ning käisin regulaarselt, kasvõi lihtsalt kontrollis. Siin aga oli suur hirm, kuna provintsis elades pole kvaliteet päris see, millega üks tsivilisatsioonist tulnud neiu harjunud on. Enamik asutusi, mis kannavad silti “dentist”, näevad välja, nagu parandataks seal hammaste asemel mootorrattaid või lõigataks koertel mune maha (ärge te arvake, et seda protseduuri siin steriliseeritud keskkonnas ja tuimestusega tehakse). Minna oli aga vaja ning linna peal hakkas silma üks erakliinik, mis nägi välja veidi soliidsem kui teised “erakliinikud”, mida eelpool kirjeldasin.

Kutsusin Reigo julgustuseks kaasa ning jalgade värisedes läksime uurima. Kuna seal asutuses töötavad ka muud arstid peale hambaarsti, küsisin sisse minnes hambaarsti ning meid juhatati hambaarsti kabinetti sisse. Kartsime, et seal on vaid plastiktool, mitte õige hambaraviks ette nähtud tool, kuid see kartus oli asjata. Reigo purskas kohe naerma, kuna minu hirm oli nii suur ning arst oli kõõrdsilmne (mitte, et see midagi loeks, aga tal oli tore mind norida oma musta huumoriga). Tuli välja, et see pole arst, vaid assistent. Helistas arstile, et too oma teisest kliinikust kohale tuleks. Täitis minu kaardi. Reigo naeris veel, et raudselt kaob poole puurimise pealt vool kaks korda ära vms, mis on siin riigis täiesti igapäevane nähtus.

Arst jõudis kohale ja ma rahunesin maha. Esmamulje oli positiivne. Keskeas väga sümpaatne naine. Just selline, kel on kõik omadused olemas, mis ühel heal arstil olema peavad. Kuni hääletämbrini välja.

Vaatas mu hambad üle ja rahustas, et paradontiidiga siiski tegemist pole. Lihtsalt hambakivi pole ammu puhastatud ning see teeb natukene liiga, pluss üks tagumine hammas on liiga suure täidise saanud ning ilmselt see täidis surub närvi peale, mistõttu see hammas valutab ning ma ajan seda segi igemevaluga. Saatis igaks juhuks röntgenisse, et oma teoorias veenduda ning määras järgmiseks päevaks hambakivi puhastuse (tema sõnul peaks seda tegema korra aastas, ükski Eesti hambaarst pole mulle seda varem teha tahtnud).

Röntgeniaparaat oli linnast veidi väljas, ühes erahaiglas. Sealne hambaarst ei saanud esimese laksuga õiget hammast pildile, seega tegi kaks laksu. :S

Järgmine päev oma hambaarsti juures sai ta röntgenipildi pealt oma teooriale kinnitust ning pakkus mulle kaks varianti – kas juurekanali ravi, mis säästaks hamba või tõmbame hamba välja. Valisin teise variandi ning ka arst arvas, et see variant on parem, kuna see hammas on liiga suure täidisega nagunii rikutud. Pealegi kui see ära tõmmata, saab selle kõrval olev tarkusehammas välja tulla, mis täidab selle hamba koha ning pikas perspektiivis auku suhu ei jää.

Tehti hambakivipuhastus, mis võttis 20min ning hinna sees oli ka soodapesu.

Täna käisin hammast välja tõmbamas. Arstil oli abiks üks veidi noorem meesarst, kellel oli väga minu maitsele must huumor. Kohati oli päris raske suud lahti hoida, kuna naer kippus peale. Enne tuimestavaid süste tuimestati süstikoht tuimestava geeliga ära, seega ei tundnud ma isegi süste mitte. Ükski Eesti hambaarst pole seda mulle teinud. Tuimestavaid süste tehti kokku 4. Kaks kõigepealt ja siis kaks veidi aja pärast. Eestis tehakse need teised kaks ainult siis kui ise nõuad. Kui tuimestus oli mõjuma hakanud, tuli meesarst ja ütles, et kui mingitki valuaistingut tunnen, tõstku ma käsi (ja kui ei tunne, tõstku jalg ). 3 sekundit ja hammas väljas. Töö kiire ja korralik!

Praegu on sellest möödas 3h ja tuimestavad süstid ikka veel mõjuvad.

Hindadest:

Esimene visiit (lihtne konsultatsioon): 100PHP = 1.85EUR

Röntgen: 200PHP = 3.7EUR

Hambakivieemaldus (soodapesu hinna sees): 600PHP = 11.1EUR

Hamba eemaldamine: 600PHP = 11.1EUR

KOKKU: 1500PHP = 27.8EUR

 

Aasta sai täis. Mis edasi?

Nii märkamatult see aasta mööduski. Nagu ajale tagasi vaadates ikka. Alguses tundus aasta igavikuna. Nüüd naeran sellele mõeldes
Siia tulles oli kõik nii uus ja huvitav. Kõik detailid püüdsid pilku, silmad olid alati avatud ning suu imestusest lahti. Suur kaamera alati kaelas rippumas ning võttevalmis, et kõike seda uskumatut üles jäädvustada. Praeguseks on kõik need algselt ahhetama pannud detailid nii igapäevaelu osaks saanud, et ei pane neid enam tähelegi. Kui Indres ja Kretel (ühed toredad eestlased, kellele oma maja kuuks ajaks välja rentisime) rääkisid, kuidas nad saarel nägid inimesi elamas hüttides, mis vettki ei pea, oli minu esimene reaktsioon, et nii nad ju elavadki. Ma olen harjunud. Harjunud, et inimesed elavad 10kesti 10-ruutmeerises vineerplaatidest kokku klopsitud hütis, kus pole ei voolu, ega vett. Aga tsiviliseeritud maailmast äsja saabununa sa märkad sellist asja. Mina enam ei märka.
Ei märka ka seda, et imikud ja väikelapsed sõidavad koos 5 teise inimesega ühe mootorratta peal (kiivreid ega muud kaitsevarustust ei kanna loomulikult keegi), mille juht on joonud ära pudeli rummi. Ma sõidan isegi Aksliga nii. OK, mitte küll purjus peaga. Ma ei pane imeks, et inimesed sõites muudkui signaali annavad. Annan isegi. Näiteks tervituseks kui tuttav vastu sõidab.
Ma ei pane tähele kukkede kiremist. Võtsin hoopis endalegi kuke, kuna meil maal lähedal ühtegi ei elanud ja kuidagi vaikne tundus. Kes teab, varsti ehk hakkan kukevõistlustel oma kuke peale panuseidki laduma. Kui see peaks juhtuma, lähen mahakandmisele kui tsivilisatsiooni mittesobituv neiu. Hetkel annab veel hea treenimise korral päästa. Kuigi-kuigi…
Oleme Reigoga naernud, et kui me teeks samu asju, mida siin teeme, EESTIS – ilmselt lõppeks see üsna kähku halvasti.
Mõned näited on juba eespool. Aga on ka hullemaid.
Näiteks hiljuti saare peal oli üles seatud LTO (Land Transportation Office, enam-vähem siinne vaste Eesti ARK-le) kontrollpunkt. Nad teevad koostööd kohalike politseinikega, kes neil autosid mootorrattaid peatada ja kontrollida aitab. Mind keegi kontrollpunkti olemasolust ei teavitanud, seega sõitsin pahaaimamatult linna, endal pole ei juhilube, ega tsiklidokumente. Kohalike politseinikega on läbisaamine hea, seega kui nad mind peatasid ja juhilube küsisid, mõtlesin esialgu, et teevad nalja. Küsisin mitu korda, et kas nad lollitavad minuga, aga vastust ei tulnud. Panin siis lihtsalt käigu sisse ja lasin jalga. Ühtki politseiautot ei jälitanud, aga tagasi koju sai ainult läbi selle kontrollpunkti. Üritasin helistada tekstida tuttavatele kohalikele poliitikutele, et nemad asja uuriks, aga ei jõudnud nende vastust ära oodata. Sõitsin siis kontrollpunktist lihtsalt läbi kodu poole. Teel koju peatusime ühes poes, mille ees käis paanika. Keegi ei julgenud linna sõita, kuna võite ise arvata, palju saarel neid lubadega ja tsiklidokumentidega inimesi on

Kolmas maailm, teised reeglid. Esialgu puiklesime vastu, nüüd oleme nendega harjunud ja isegi naudime valge inimese privileege.

Samas ei ole siin mitte ainult privileegid. Igatsen vahel väga tsivilisatsiooni. Ma armastan Filipiine. Just täna jalutasin pimedas linnas jääd ostma (meil pole linnas veel külmkappi) ning mõtlesin, et ma nii armastan seda, kuidas Filipiinid lõhnavad. Mitte seda heitgaaside lõhna, mis on suuremate teede ääres ja südalinnas liikudes. Armastan seda lõhna, mis on seal, kus elavad kohalikud. Segu rummist, kohalikest söökidest, kanalisatsioonist ja söe põlemisest. Vahel sekka ka märja asfalti ja muru lõhna. Olen üks neist inimestest, kel on tapvalt hea lõhnataju ja kes kõiki asju nuusutab. Armastan ka nina kaudu.

Kohalike inimestega on mul armastuse-vihkamise suhe. See on tegelikult lihtsalt väljend. Päriselt ei vihka ma ühtegi inimest, veel vähem filipinot. Lihtsalt vahel ma imetlen neid, samas vahel ajavad nad kohutavalt närvi. Armastan siis kui neid kõrvalt jälgin. Näiteks seda, kuidas meil siin kõrvaltänavas üks noormees üksi pimedas istub ja kitarri mängib. Nii igal õhtul. Või kuidas vanatädikesed rummipudeli ümber möödujaid vaatavad ja nende üle arutavad. Jällegi igal õhtul. Armastan seda, kuidas mööduvad noored neiud mulle õhkavad, et ma olen niii ilus. Armastan, kuidas vanaisad oma lapselastega mängivad ja väikesed lapsed 2 peesot käes poodi kahte pulgakommi ostma jooksevad ning sõbralik müüjatädi neile need naeratava näoga ulatab, ise veidi nalja visates. Armastan, kuidas mu lemmikilusalongi sisse minnes jookseb mulle 6 gay-meest istet pakkuma ning mu juukseid katsuma. Gay-d on üldse hästi lahedad

Aga ma ei salli seda, kuidas suvaline mööduja küsib mu käest, kuhu ma lähen. Kuidas suvaline võõras arvab, et mu elu on tema asi. Mulle ei meeldi, kuidas filipinod oma nina teiste asjadesse topivad. Ning mulle ei meeldi see, et enamik neist on üsna väikese silmaringiga ehk siis nendega pole mitte millestki rääkida.

See ongi minu suurim probleem. Ma ei suuda endale sõpru leida. Neid, kes tahaksid minu sõbrad olla, on palju. Iseasi kui siirad tagamõtted neil on. Seda ei tea filipinode puhul kunagi. Aga ma ei taha endale sõpru, kelle IQ on alla 50. Ma ei liialda siinkohal. Meie kokapoiss tegi 3 korda testi ning kõrgeim tulemus jäi kõvasti alla 50. Ning ta on üks arukamaid filipinosid, keda ma kohanud olen… Saarel on ka tarku inimesi. Paraku on pea kõik neist minust 20-30a vanemad meespoliitikud. Ühe sellisega saime väga lähedaseks. Ta käis meil paar korda nädalas külas ning meil mõlemal Reigoga oli alati temaga millestki rääkida. Paraku on ta saarel abilinnapea ning 10.mai on valimised. Minu ja tema kohta hakkasid kohe alguses levima kuulujutud ning valimiskampaaniale need hästi ei mõju. Ilmselt juhtuks sama asi ka teistega. Minuga on korduvalt nendesamade poliitikute poolt kontakti otsitud, aga ma ei julge enam. Pärast on jälle jutud lahti.

Nii ma siis olengi saarel üsna üksi. On tuttavaid, aga lähedale ei lase endale kedagi. Linnas käies on siin mõned vahvad välismaalased. Ka kõvasti vanemad mehed, üks lausa 70-ne. Aga neid kuulujutud ei mõjuta, isegi kui peaks neid tekkima. Linnas neid nii vabalt ei teki ka.

Kaua ei tahaks niimoodi jätkata. Tahaks rändama minna. Päris rändama, mitte teise riiki elama. Aga see pisikene saar on mulle nii hinge pugenud kõigi oma puuduste ja heade külgedega, et paganama raske on lahti lasta. Kui me selle maja ära ostaks, oleks lihtsam rändama minna. Siis teaks, et seal saarel on miski, mis meid tagasi ootab. Kui aga praegu maja käest ära anname, ei lähe me suure tõenäosusega sinna enam kunagi tagasi. Väga raske on mõelda, et ma kunagi enam sinna ei läheks. Samas püsivaks koduks seda saart ka ei taha. Suvekoduks miks mitte Aga see on vaid unistus…

Praegu valmistan end mõttes selleks, et mõne kuu pärast lahkume Filipiinidelt. Sundima end ei hakka. Üritan vaikselt mõttes lahti lasta…

Päikest!

 

PS! Kuna ma suurema osa ajast olen netis mobiiliga, siis blogisse pilte ei lae. SIIN on FB link, kus on pildid ning kus ka uuendused tihedamad kui viimasel ajal blogis. Vajutades “Follow” nuppu, tulevad uuendused Sinu News feed’i.

 

Film meie tegemistest

Tegime Aksli kolmanda sünnipäeva puhul lühifilmi meie tegemistest. Kõige rohkem on seal loomulikult Akslit, aga ka meid näeb natukene

Uudiseid kaugelt maalt

Hei-hei! Pärast pikka vaikust taas korraks tagasi ja ei teagi, kust otsast täpselt alustada. Muutunud on nii palju…
Esiteks, rendime nüüd kahte elukohta – üks meie saaremajakene ning teine 3-toaline korter Calbayogi linnas, mis on saarelt maismaale jõudes 1.5h tee. Linnas on internet! Siin saab Reigo tööd teha. Nii me siis põhimõtteliselt visiitabielu elame. Elu kummalised keerdkäigud võtavad muigama. Tulime siia, et saaks võimalikult palju koos aega veeta, nüüd aga elame poole ajast lahus. Enamasti käib Reigo R-P saarel, vahel lisaks sellele mina mõned päevad nädala sees linnas. Akslil on linnas ka lapsehoidja, kuna umbes nädal-poolteist kuus veedab ta linnas. Vahel ma mõtlen, et on tore et me koguaeg ninapidi koos ei ole. Teistel hetkedel jälle igatsen meeletult Reigo järele (ning Aksli järele kui ta parasjagu linnas on). Telefoni teel suhtleme päevas mitu korda ja sõnumeid saadame koguaeg, aga see pole see…
Kuna meie elukorraldus on muutunud, on muutused toimunud ka personalis. Kui varem oli meil Gic-Gic, kes käis E-R koristamas ja Aksliga mängimas, siis nüüd on meil lisaks temale linnas minuvanune neiu Ria, kelle ülesanne on Aksliga päeval linna avastada kuniks Reigo töötab. Saarel on ametis Dennis, kelle esialgne ülesanne oli olla kokk ja seltsiline, kuid kes tegelikult teeb absoluutselt kõike. Maniküür-pediküür, massaaž, tsikli parandamine (ta on hariduselt keevitaja), aia harimine (enamasti koos minuga), poes käimine, õmblemine (ta ema on piirkonna parim õmbleja, mistõttu kutt võiks mulle pulmakleidi valmis õmmelda kui vaja oleks), mulle riietuse välja valimine (teate küll neid otsustusvõimetuid naisi riidekapi ees) jnejne. Süüa teeb ta hästi, isegi eestipärased road tulevad välja. Kokkamist ta õppinud pole, see on lihtsalt tema suur kirg. Suurem abi on mul temast aga kui seltsilisest, kuna üksi suures majas olla on kohati üsna kõle. + Dennise kirju mineviku tõttu tean, et leebe välimuse taga peitub kutt, kes suudab mind vajadusel kaitsta küll. Aksliga saab ta ka suurepäraselt läbi, Reigoga ka. Aksel kutsub teda onu monkey’ks (monkey-ahv), kuna Dennis teeb vahel Akslile ahvihäält.
Linnas olevast lapsehoidjast ma suurt midagi ei tea, kuna ta esiteks ei räägi eriti inglise keelt ning teiseks on ta enamasti Aksliga väljas. Tean, et tal on 5-aastane poeg ning ta kannab alati väga lühikest seelikut Akslile ta väga meeldib ja Aksel on temaga üsna palju arenenud.
Gic-Gicist on siin vist juba juttu olnud. Temaga olen ülirahul algusest peale! Ta põletas endal nädal tagasi käe ära. Keevat vett hakkas pliidilt võtma ja valas selle endale käevarre peale kuidagi. See juhtus vaevalt pool tundi enne kui ta tööle pidi tulema. Eestis ei tuleks keegi tööle kui selline asi juhtuks, aga tema tuli tööle, NAERATAS (!!!) ja kuigi korduvalt ütlesime talle, et ta peaks vaba päeva võtma, ta ei tahtnud (kuupalk on tal kindel ja see ei vähene vabade päevadega). Lasin Dennisel talle poest valuvaigisteid tuua, kuna need on kohalike jaoks kohutavalt kallid ja ta võttis pigem minu meeleheaks ühe neist sisse. Terve päev vilistas ja laulis, endal käel 2.astme põletus.
Mul pea hommikul valutas ja oigasin seal. Kui tema kätt ja naeratust nägin, pidin häbi pärast maa alla vajuma Selline lahe tädi!

Ristiemaks sain ka vahepeal. Dennise sugulasele. Olin ettepanekust üllatunud, aga keelduda poleks viisakas ja kuna ma seda armast poissi nagunii üsna tihti näen (siin tihtipeale ei näe ristivanemad-ristilapsed üksteist rohkem kui korra elus), siis olin nõus. Ristimine oli ikka Filipino style. Massiristimine – terve kirik ristivanemaid ja beebisid täis. Joodikust preester hilines 1.5h. Ventilaatorid ei töötanud, õues oli hirmpalav ilm ja kirikul suured aknad, mis päikest sisse lasid. Mõnekuused titad nutsid ja kõik olid väsinud/tüdinud kui tseremoonia pihta hakkas. Aga lõpuks see läbi sai ning kõik olid õnnelikud
Varsti pidi üks massipulm samas kirikus tulema, huvitav kuidas see välja näeb?

Vahepeal olime oma majast 3 nädalat eemal. Rentisime selle välja ühele vahvale eesti perekonnale. Mees, naine ja nende kaks väikest last. Meie jaoks tegelikult täiesti võõrad inimesed, aga millegipärast polnud esimesest meilist saadik kahtlust ning majavariandi pakkusingi ise välja. Esimene nädal oli lihtne eemal olla, teine nädal juba raskem ning kolmas nädal jälle üsna lihtne. Tunnen, kuidas see saar ja see maja on niiii koduks saanud. Rohkem küll see maja. Maja, vaade, koerad, saare ülimalt kehvad teed ja Gic-Gic…
Saarel on ka negatiivseid omadusi, aga need kehtivad osaliselt igal pool, kus Filipiinidel käinud olen. Nimelt kõik arvavad, et minu eraelu on nende probleem. Saan aru, et ma olen saarel avaliku elu tegelane – eksootiline välimus, “prominentidest” sõbrad. Mõistan, et minu eraelu võib valdavalt madala intelligentsiga (kes arvab, et ma kellelegi põhjendamatult liiga teen, tulge ja vaadake ise üle) kohalikele uskumatult intrigeerivana mõjuda. Aga mitte mingit taktitunnet ei ole. Mingi suvaline külamutt, kellega ma mitte kunagi varem sõnagi vahetanud pole, küsib mu käest tänaval, et kus mu laps ja mees on ning kas ma läksin oma mehest lahku, et ta enam saarel ei ela? Kusjuures nägu on seda küsides selline ülimalt kaval ja ebameeldiv. Selliseid juhtumeid pole olnud ühel korral. Dennisega koos jalutades tulevad saare gossip-queenid tänavale ja mõõdavad pilguga pealaest jalatallani. Minult nad kunagi ühtegi minu eraelu puudutavale küsimusele vastust ei saa ning Dennisel on ka keelatud minu kohta käivatele küsimustele vastata. Kui on vältimatu ja väga ebaviisakas vastamata jätta, ajame mingit täielikku mula, aga igaühele erinevat juttu nii et ühel hetkel tekib konflikt ja saavad ise ka aru kui lollid on. Keegi välismaalane ütles mulle kunagi selle kohta lause, et kui nad vastust ei tea, mõtlevad selle ise välja. Nii ongi iga meessoost isik, kellega saarel koos nähakse, minu uus armuke. Peol kellegagi ühe tantsu tantsin (ja tantsin paljudega, kuna peole lähengi ju tantsima), siis hiljem arvatakse, et midagi nendega susiseb. Reigo elab saarelt eemal, kuna oleme lahus. Tegelikult on mul neist lausa kahju. Mina – nii õel, paha ja litsakas naine, keda Jumal mitte soosima ei peaks, elan nendest 10x paremini ja nemad, kes elavad kenasti 10 käsu järgi ( ), peavad taluma selliseid eluraskusi… Ebaõiglus. Närib hinge…

Aa. Üks koertest suri ka ära. Mis juhtus, ei tea. Tulin koju ja leidsin ta surnult terrassilt. Kõige vanem meie kolmest koerast. Tegelikult alles 2a. Kahtlustame, et oli mürgitatud või tsikli käest löögi saanud.
Poolteist kuud hiljem oleksime hämaras peaaegu ise ühe kutsika alla ajanud. Selline vaevu paarikuune kutsikas oli tee peal ja ei liigutanud ka. Oli elus, aga nahahaigus oli. Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse, aga enamik karvu läinud ja nahk kõik punane ja sügeleb. Kõik oli puukidega kaetud ja muidugi kirbud ja täid ka. Võtsime ta kaasa, kuna ei paistnud kutsika ema olevat. Kodus nokkisin ta pealt tohutult palju puuke ära. Ainuüksi kahest kõrvast sain pool peotäit puuke! Seejärel haaras Gic-Gic ta kätte ja pesi pesupulbriga üle. Pidavat kõige paremini selle nahahaiguse vastu aitama… Kuna kehal olid juba mingid haavandid, lasime koertele mõeldud haavaspreiga haavad üle ning määrisime kookosõliga kokku. Panime seda toidu sisse ka natukene. Hooldasime nahka koguaeg, iga päev sai ta hommikuti kookosõliga massaaži ning kolmandal päeval oli nahk juba peaaegu terve. Karvad küll nii kiiresti ei taastu. Väljaheitel aga vere lõhn… Neljanda päeva hommikul kella 5 paiku ärkasin kutsika kriunumise peale üles ning kaks tundi hoidsin ja paitasin teda, kuniks ta täpselt kell 7 minu käte vahel suri. Ju tal sees oli midagi väga viltu. Pole ka ime, kuna siin ei hoolita koertest absoluutselt ning kutsikad kasvavad nii kuis jumal juhatab.

Kaks nädalat tagasi tõi Gic-Gic’i poeg meile ukse taha kutsika. Sellise väga tervisliku välimusega, hästi pontsaka. Vaatasin ta igatepidi üle. Naha, kõrvad… Siiani tundub, et on täitsa selline terve kutsikas, nagu üks kutsikas olema peab.

Vahepeal oli mul sünnipäev ka. Tähistasime vaikselt. Laulsime kodus karaoket, grillisime sašlõkki ja eggplanti, jõime kookostest rummikokteili ja kookosmahla ning läksime üsna vara magama. Just nii, nagu mulle meeldib!

Pilte ka:

Linnaelust ja sõprusest

28dast olen poisiga linnakorteris. Polegi siin veel kirjutanud, et meil on nüüd linna ka korter üüritud. Samasse linna, kus viisasid käime pikendamas. 1.5h kaugusel saarest. Linnas on kiirem internet ning Reigol parem tööd teha. Siiani ongi ta üksi siin 4p nädalas tööd käinud tegemas. Vahel meie Aksliga ka siin, aga üldiselt üritame mitte väga tema tööd segada. Praegu aga rentisime oma maja kuuks ajaks ühele toredale eesti perekonnale välja ning puhkame ise saarest.

Väike koduigatsus on, aga linnas on ka tegelikult päris vahva. Siin on omad võlud, saarel omad võlud.

Siin saab näiteks kohalikes kaltsukates shopata. Need on täis üliarmsaid vintage-kleite, mis on täpselt minu suuruses. Olen täielikus sõltuvuses! Tavapoodi enam riideid ostma ei kipu, kuna materjali ning õmbluste kvaliteet on pehmelt öeldes jama. Kingadega on raskusi. Neid müüakse kaltsukates ka, aga sealt kingi osta ei taha. Tavapoest ostetud kingad lähevad aga ühe päevaga katki (ühed läksid kahe tunniga!). Peab ilmselt mõnda suuremasse linna minema ja seal end kingadega varustama…

Igatsen taga oma sõpru. Saaresõpru ja paari üksikut eesti sõpra.

Filipinodest räägitakse igasuguseid asju. Et nad pole usaldusväärsed, et nad on ainult raha peal väljas jne. Jaa, on ka neid. Palju. Täpselt nagu Eestiski. Aga kui nüüd distantsilt ja veidi targemana vaatan, paljud mu Eesti sõpradest tegelikult sõbranimetust väärivad, hakkab päris kurb. On vaid üks sõber, keda täielikult usaldan ja keda niiii kohutavalt igatsen. Mario, suuuured kallistused sulle siinkohal! Mõtlen sinu peale iga kord kui rannas grillime või videoket laulame või kui tahaks kellegagi turboluudadest rääkida…

Mõned kuud tagasi kui vaba aega oli ülearu, mõtlesin palju sõprade ja sõpruse peale. Ning mul tekkis kahtlus, kas saan inimest, keda olen pidanud heaks sõbrannaks, usaldada. Arutasin seda oma teise poolega ning ka temal olid pehmelt öeldes kahtlused. Otsustasin teha väikese triki ja kontrollida. Trikk oleks olnud täiesti valutu, kui minu kahtlused oleksid olnud asjata. Paraku selgus üsna pea, et ei olnud. Mõtlesin välja loo, mida rääkisin ainult talle. Vähem kui nädala pärast kuulsin seda lugu teiste inimeste käest. Loole olid lisatud ka omapoolsed hinnangud minu elule. Negatiivsed hinnangud.

Mulle tuleb vägisi meelde see lause: “Who gossips to you, will gossip about you.” Nii ongi. Tagantjärele mõeldes ei möödunud ühtegi õhtut temaga, ilma, et poleks kuulnud kuulujutte ja negatiivseid hinnanguid tema teiste heade sõbrannade ning perekonna kohta. Edaspidi tean, kui palju selliseid inimesi usaldada võib. Loll olin, oleks pidanud varem teadma..

Mis puutub filipinodesse, siis olen selle pisikese saare pealt paar pärlit üles leidnud. Siiani pole nad mu usaldust kuritarvitanud. Ma ei ütle, et seda kunagi juhtuda ei või, aga hetkel on kõik väga hea. Ning parim ja usaldusväärseim sõber on siiski Reigo ning nii kauaks kui tema olemas on, on kõik superhästi

Päikest, kallid lugejad! Olge tublid ning valige sõpru hoolega!

Mõned päikest täis pildid

Üks blogilugeja küsis minult e-maili teel uusi pilte. Panen need siia üles: